Head Uut Aastat , armas kaasteeline!
Kas Sina usud imedesse? Mina usun. Imesid sünnib pidevalt meie ümber. No ja muidugi on hoopis iseasi, mida just täpselt imeks pidada (väga tahaksin teada Sinu arutlust sellel teemal).
Viimane ime, mis mul just praegu väga aktiivselt peas mõlgub, on eilsest joogatunnist Sürgaveres. Olime just lõpetanud keha avamise üldised praktikad ja teinud sinna juurde paar harjutust lisaks, kui ma oma tavapärases juhendamises vaatasin osaliste poole ja laususin, et ega nad vist ei saa varbaid istudes kätte. Mõlemad (tunnis oli kaks osalejat) raputasid pead eitavalt (sest tavaliselt ja ka selles tunnis eelnevalt nad ei saanud varbaid puudutada) ning asetasid oma käed varvastele. Ja seda ilma kuidagi pingutamata! See hetk oli ime! Oli imestust täis meie kõigi meeltes.
Jaa, siinkohal tuleb mulle meelde minu enda algus jooga asanatega(ehk asenditega). Töötasin massöörina ja paaril suvel teenisin ka leivakõrvast Soomes tuumajaama majutuskülas koristajana töötades. Keha oli erinevaid valukohti ja pingeid täis, kuid kes sellest hoolis… Endamisi kordasin paari tuttava poolt toona väljaöeldud lauset , et valu järgi pidavat inimene aru saama, et on elus. Uhhh… Elu koos valudega…Ja nii igavesti? Ma isegi ei tahtnud sellest isegi mitte mõelda… Võtsin kasutusele oma massaazhikoolist ja ajurveedakursustelt õpitu, tegin ise endale liigestele salve, masseerisin ja muretsesin sinna ikka kõrvale ka… Et mis siis saab, kui… Tead ju küll.
Nojahh… Ja siis tuli jooga. Tuli sellepärast, et oma ajurveeda õpingutes olin jõudnud sinnamaani, et ei piisa inimese paremaks terviseks, kui talle vaid massaazhe pakkuda, inimene peab ka ise midagi sinna juurde igapäevaselt tegema ja tulema sellest lõppematust ja mittekuhugiviivast ohvrirollist välja. Nii et siinkohal toetub ajurveeda jooga asanatele ja ka pranajaamadele. Olin selles punktis, kus tuli õppida joogat. Et mõista. Et pakkuda inimestele parimat ja just talle kohandatud teenust.
No ja kui ma siis asusin asanaid (asendid joogas) praktiseerima, siis ettepainutus istuvas asendis ei näinud küll sugugi ettepainutusena väljaJ)) Pigem oli see selg kössis ja pea allapoole asend, kus minu käed ulatusid vaevalt põlvedeni ja väga ebamugav oli olla. Nii oli… Ja see kestis mitu aastat.
Alles siis, kui tuli periood, kus mul mõnel päeval oli 4 joogatundi erinevates kohtades vaja juhendada, lisaks veel terveid päevi kestvad jooga õpetajate kursused (vaevu oli aega magada ) , siis ühel hetkel tundsin, kuidas kõik pinged minu kehast hakkasid justkui üksteise järel lahkuma… Ja ka varbad sain ühel hetkel ja justkui imeväel pingutamata kätte ..ja siis rohkemgi.
Jaa .. See hetk, kui ma sain varbaid puudutada, oli ime minu jaoks. Õnnehetk koos üllatusega J
See on minu kogemus, millel lasub ka minu joogatundide juhendamine ja joogaõpetajate kursuste läbiviimine – erinevatel põhjustel on meie kehas pinged ja need on erinevates kohtades. Kui hakkame oma keha võrdlema teistega või seadma mingeid eesmärke, tekitame lisapingeid juurde. Vaja on lihtsalt korrata ja korrata ning mitte pingutada sealjuures J
Soovin Sulle pingevaba ja teadlikumat 2025 aastat!
Anne